Jutlus 14.04.2024 – Miika 7:14–20         
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Meie tänane Vana Testamendi lugemine, Miika 7:14–20, tekst on võetud raamatu viimasest osast. See peegeldab tõsiasja, et inimesed vajasid palju abi. See Jumala poole suunatud palve, sobib Hea Karjase pühapäevaks: „Karjata oma rahvast oma sauaga, oma pärandi karja, kes elab omaette metsas, viljakatel karjamaadel. Las nad toituvad Baasanis ja Gileadis nagu ammustel aegadel.“ Miika palvetas, et Hea Karjane valmistaks ette tee tõotatud maa karjamaale. Palve peegeldab ennekõike tunnistust selle kohta, kus inimesed olid. Nad olid nagu lambakari, kes elasid omaette keset metsa. Mets ei ole hea koht lambakarjale, eriti kui kari on omaette. Paljud kiskjad, olgu selleks siis hundid, karud või kaslased, otsivad metsas saaki. Need näljased kiskjad ei saa saagiks midagi lihtsamat leida kui omapäi jäetud lambaid. Samuti poleks lammastel keset metsa midagi süüa. Selline oli sel ajal Iisraeli olukord. Ka seda ajastut iseloomustas poliitiline ebastabiilsus, sotsiaalne ebaõiglus ja moraalne räpasus. Põhjakuningriik oli langenud assüürlaste kätte. 20 aastat hiljem andis Jumal oma nõnda nimetatud „surmaingli“ kaudu Jeruusalemmale Sanheribi üle tohutu võidu. Pärast seda nautisid inimesed Ussia juhtimisel suurt rikkust ja õitsengut. Kuid see muutis inimesed lihtsalt ahnemaks ja vaestest vähem hoolivaks. Janu rikkuse järele lõi olukorra, kus rahvas kaotas janu Jumala järele. Isegi vaimulikud liitusid võidujooksuga rikkuse nimel, kuna preestrid ja prohvetid teenisid ainult palga eest. Ebajumalateenistus sai laialt levinuks. Jumalateenistusest oli saanud pelgalt formalism, rituaalide väline järgimine ja ohverdamine, et saada Jumala soosingut.
Selline oli olukord ja sellised olid inimesed, kellele Miika pidi jutlustama. Olles täiesti kindel Issanda asjas, mõistis Miika kartmatult hukka oma aja poliitiliste ja vaimsete juhtide korruptsiooni ja südametuse.
Meie - nii nagu iisraellased -  oleme ka inimesed, rahvas, kellel on kalduvus eksida. Meil on patune iseloom, mis armastab kiusatustele, mida meedia ja internet pakuvad, alluda. Me armastame kohest naudingut ja rahuldust. Meie lapsed armastavad populaarsust, suunamudijad ja lõvisid. Lõvid on aga kangekaelsed.
Meid ümbritsevad igalt poolt suured „kiusatushundid“. Seega kõik, mida me teha saame, on paluda, et Jumal juhiks meid läbi selle surmavarju oru tõotatud taevamaale. Küsime: Kas võimatu? Vastus: Jah, võimatu! Lihtsam oleks juhtida kaamel läbi nõelasilma, kui hoida meid ja meie lapsi kuradi eest, tuua meid eksinuid omapäi jäetud lambaid pisaraorust täiuslikku taevasse. Aga mida teha? Siin tuleb tunnistada, et Jumalale meeldivad väljakutsed.
Kuidas siis Jumal meie palvele vastab? „Nagu päevil, mil Iisraeli rahvas Egiptusest välja tuli, näitab ka Jumal neile oma imetegusid.“ Mõtleme sellele, mida Jumal Moosese ja Aaroniga tegi. Jumal võimaldas Moosesel ja Aaronil, vaid kepid käes, imetegusid teha. Kepp suutis muutuda maoks. Keppi kasutati Egiptuses vee vereks muutmiseks, konnade veest väljatulekuks, tolmu lestadeks muutmiseks ja suure hulga jaaniussipunnide õhutamiseks.
Kui kepp asetati Punase mere kohale, jagas Jumal veed kaheks. Sama kepiga lõi Mooses Meriba kaljut ja vesi voolas rahvale. Lihtsa puust kepi abil näitas Jumal oma väge ja halastust ning viis kaks miljonit iisraellast kõrbesse. Jumal tegi võimatu võimalikuks. Seda tuletas prohvet Miika rahvale meelde ja seda tuletab meile tänapäeval meelde Pühakiri.
Meie maailm, kultuur ning ajastu kõnelevad meile jätkuvalt uuematest leiutistest. Räägitakse ikka kristluse rumalusest. Uhkeldatakse siiani oma suurepäraste hoonete ja tegudega. Millises maailmas me elame? Võime endamisi mõelda: „Meie oleme seda Kristuse sünni ja surma lugu sada korda kuulnud ja lugenud. See ei avalda meile muljet. Tegelikult tüütab see meid kuidagi ära. Ootame ikka veel, et näha selle Jumala Poja „väge” oma endi elus.” Aga midagi põnevat ning konkreetset ei ilmu. See Jumala Poja maailm ei üllata meid. Sest Jumala Sõna ütleb, et maailma sünnime selleks, et surra. Kui oleme surnud, ei saa meile enam miski muljet avaldada. Ime seisneb selles, et Jumal tegelikult äratab ellu ja paneb mõned teda kartma ja seisma aukartusega Tema lunastava tegevuse ees. Kas see ei too meid ka täna siia pühakotta? Kas see ei sunni meid koos Miikaga ütlema: „Kes on Jumal nagu Sina, kes annab andeks süü ja läheb mööda oma pärisosa jäägi üleastumisest, kes ei pea viha igavesti, vaid osutab armu, kes halastab jälle meie peale, tallab maha meie süüteaod?“ (Miika 7:18).
Jackie Chan on hiina päritolu näitleja, koreograaf, filmilavastaja, produtsent, võitluskunstnik, stsenarist, laulja ja kaskadöör. Kui vaatame tema filme, avastame, et see mees on võitlusstseenide tegemisel väga uuenduslik. Selle asemel, et kasutada tavalisi karate-võtteid ja muud sarnast, kasutab ta tavalisi igapäevaseid esemeid ja loob nendega uskumatuid võitlusstseene. Ühes stseenis võitleb Chan kümnete meeste vastu tavalise redeliga. Mõnele ei avalda tema action-stseenid muljet. Mitmed ei ole siiamaani suutnud uskuda, kuidas ta oma tegevust orkestreeris, kasutades suure osavusega väga lihtsaid, igapäevaseid ning käepäraseid vahendeid.
Jumala juures on mõnes mõttes hämmastav tema võitlus üleastumiste ja kurjusega - ta kasutab käepäraseid vahendeid. Jumal loob pääste poisi sünni kaudu. Lapsed sünnivad ju maailma iga päev. Jumal otsustab päästa maailma ja tuua elu tagasi kõige jubedama käepärase surmariista - risti - kaudu. Võiksime eeldada, et Jumal, võimas Jumal, kasutab väge maailma päästmiseks. Võiksime eeldada, et Jumal avaldab meile võimsate imedega muljet, et meid usku pöörata. Kuid selle asemel kasutab Jumal nõrkust. Ta kasutab oma Sõna kui saua, millega meid juhtida. Pühakirja sõnadega: selle lihtsa tööriista abil pöörab Jumal meid uude suunda. Ta toob meid sellest patusest maailmast välja ning juhendab meid oma kuningriiki, toob meid välja meie eneseõiguse urgudest oma Poja valgusesse.
Kui Meriwether Lewis ja William Clark koos oma meeskonnaga rändasid mööda Põhja‑Ameerikat, kulus neil selleks kaks aastat, neli kuud ja üheksa päeva aastatel 1804 kuni 1806.
Nad läbisid umbes 9600 kilomeetrit. Nad tõid kaarditegijatele tagasi palju uut materjali ja senini tundmatuid looduse isendeid. Põhja-Ameerika asunikud ja kaupmehed hakkasid peagi mööda nende poolt rajatud marsruuti rändama idast lääne rannikule. Pärast seda, kui Lewis ja Clark olid raja kaardistanud, muutis selle läbimine neile, kes järgisid, palju lihtsamaks. Nüüd saab osalt nende töö tõttu sõita mööda Põhja-Ameerikat punktist a punkti b konditsioneeritud ja soojendusega autodes ilma konarusteta maanteedel. Keegi pidi tee rajamiseks tingimused looma. Sama kehtib ka meie pääste kohta. Keegi pidi tee rajamiseks tingimused looma. Kui meil poleks Head Karjast, Jeesust Kristust, oleksime patumetsa eksinud, ilma et oleks väljapääsu lootagi. Meil poleks mingit kaitset saatana eest. Meil poleks surma vastu ravi. Kuid õnneks tuli meie Hea Karjane ja võitis surma. Hea Karjane mattis meie patud. Ta alistas Saatana. Ta lõi tingimused, mis avasid meile tee ja tasuta juurdepääsu taevasesse Jumalariiki. Tee Tõotatud Maa karjamaale on ette valmistanud Hea Karjane. Nüüd juhib meie karjane meid oma armusõnadega läbi Surmavarju oru elavate maale. Täname Jumalat oma hea karjase, Jeesuse Kristuse eest täna ja alati. Aamen.

Jutlus 7. aprillil 2024 – Sakarja 8:12–13
Gustav Piir, koguduse õpetaja

Filmirežissööri ja stsenaristi Woody Alleni kohta on väidetud, et ta ei saanud kunagi öösel magada. Ta oli rahutu hing. Ta vajas ankrut. Hirmud hoidsid filmitegija ärkvel. Ta ei suutnud oma hinge hirmust vabastada. Ta kartis, et Jumalat pole tõeliselt olemas. Prohvet Sakarja kirjutab: „Ärge kartke, teie käed olgu tugevad“ (Sakarja 8:13b). Kuidas sai Prohvet neid sõnu kirjutada? Prohveti ankur hoidis tugevalt teda paigas. Prohvetit hoidis kinni ja teda ümbritses Jumala sõna ning tõotused. See oli tema ankur. Paljudel inimestel pole tänapäeval sellist ankrut, sest nad on teravad ateistid. Nende, nagu Woody Alleni jaoks, oli ja on elu „mõttetu väike virvendus“. Pole Jumalat, pole eesmärki. Pole elu pärast seda elu. Seetõttu väidetakse, et Woody Allen tegi oma kuulsaid filme selleks, et oma meelt lahutada. Aristoteles nimetas surma asjaks, mida tuleb kõige rohkem karta, sest „näib, et see on kõige lõpp“. Saduserid nägid hauda traagilise, ühesuunalise reisina. Pole lootustki hauast pääseda, sest see on tupiktee. Kui Paulus kõneles Ateena filosoofidele Jeesusest, kes tõusis üles surmast, nad naersid, sest nii elus ei juhtu, et surnud hauast välja tulevad - see kõik on tühi jutt.
Jeesus tõotas oma jüngritele, et ta tuleb surnuist tagasi isegi pärast risti löömist. Kas nad julgevad anda oma lootuse ja südamed väikelinna juudi puusepa kätte, kes tegi imesid?
Kuigi Jeesus hoiatas oma jüngreid, ei olnud nad valmis Tema surma traumaks ega Tema ülestõusmise šokiks. Kuid seistes silmitsi nende endi võimaliku arreteerimisega juudi ja rooma võimude poolt, peitsid jüngrid end lukustatud uste taha. Jeesuse jüngrid kartsid, et nendega võib juhtuda sama, mis juhtus Jeesusega. Nad kartsid nii palju, et hoidusid Jeesuse matmisel osalemast. Nad olid jätnud mõne naise ülesandeks aidata Nikodeemust ja Arimaatia Joosepit Jeesuse ihu hauda matta. Hirm pimestas jüngreid Jeesuse sõnade ees.
Hirm tuleb meile kõigile. Me kardame sünnimärki oma seljal. Kiirabisõit nõuab vaprust, kui rinnus on valu. Kardetakse, et haigused ei jäta meid kunagi rahule. Hirm karjatab meid tuttavate mõtete, harjumuste ning sõltuvuste müüridega vanglasse ja lööb ukse meie tagant kinni. Küsime: kas me saame kunagi vabana välja jalutada? Hirm võib olla aga jumala kingitus, mis hoiab meid turvaliselt. Kõik hirmud pole halvad. Väike laps vajab hirmu autode ees. Vastasel juhul võib ta tänaval mängides kergesti sandiks jääda või halvimal juhul surma saada. Täiskasvanud, kes sukelduvad tormakalt hirmuäratavatesse olukordadesse, jõuavad harva õnneliku lõpuni. Õige hirm takistab meid ütlemast asju, mida me ei tohiks öelda, ja tegemast tegusid, mis on lausa ohtlikud. Kuid hirm kaotab selle jumalakartliku eesmärgi, kui see meid sandistab, kui see valitseb meie elus ja pealegi valitseb meid raudse käega. Pärast Jeesuse ristilöömist olid Jeesuse jüngrid kogunenud mitte selleks, et maailma muuta, vaid selleks, et põgeneda ja peituda maailma eest. Nad olid hirmunud. Nende lootused mattusid Naatsaretist puusepa poja surmaga, keda nad pidasid Messiaks. See ristilöömine oli õudne meeldetuletus tagajärgedest, kui minnakse vastu neile, kes hoiavad võimu ohjad enda käes. Nad varjusid.
Need olid Maarja Magdaleena, Joanna, Maarja, Jaakobuse ema, kes rääkisid apostlitele tühjast hauast ja ingli sõnadest. „Ta on üles tõusnud, Teda pole enam siin. Minge öelge Tema jüngritele.“ Seda naised tegidki. Kuid hirm hoidis kahtlust elus ning uksed ja südamed lukus.
Jeesus ilmub oma jüngrite keskele, kes arvasid teda vaimu olevat. Kui Jeesus ütles: „Puudutage mind kätega ja vaadake, sest vaimul ei ole ju liha ega luid, nõnda nagu te minul näete olevat“ (Luuka 24:39b). Isegi siis püsisid kahtlused, kuni Jeesus palus midagi süüa. Jeesus oli ruumis viibivate kahtlejate suhtes kannatlik.
Me võime oma hingelt küsida: kuhu sa lähed?  On olemas inimesi, kes naeravad Jumala olemasolu uskumisse kui rumaluse üle. Kuna lükatakse tagasi Jumala tõotused, mis antud Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise kaudu, on selliste inimeste hinged triivimas. Meil on hing, millega maadleme, kui tegu on õige ja valega. Kuna meil on hing, hindame kõrgelt teiste, isegi sündimata inimeste elu, peame seda kalliks varaks. Meie keha on habras, meie keha tunneb surmavalu ja tunneb haiguste kannatusi. Meie hing aga vajab ankrut.
Meie poolt rikutud Jumala antud käsud jätavad ajalukku kustumatu jälje. Meie isekus lõhub suhteid. Ütleme juhuslikult hooletuid sõnu ja liigume edasi, unustades, et meie sõnad teevad teisele haiget. Mõnikord on meie vanemate või lähedaste sõnad meie minevikus meid sügavalt riivanud. Eneseväärtus on kadunud. Mängivad lapsed ütlevad sageli sõnade kohta: „See ei läinud arvesse.“ Meil võib olla sama mõte, et meie sõnad igapäevases elu ei lugenud, ei läinud arvesse.  Aga nad lähevad arvesse. Me arvame, et meie poolt rikutud käsud ja patud saavad kergesti minema pühitud sõnadega: „See ei lähe arvesse.“ Kuid nii pole õiglase Jumala puhul. Kõik läheb arvesse. Valu, mida me tekitame, teeb haiget meie ja teiste hingele. Sõnu ei saa tagasi võtta. Murtud käsud jätavad oma jäljed. Neid jälgi nimetame patu tulemuseks.
Meie esivanemad Aadam ja Eeva peitsid hirmus end õiglaselt vihastanud Jumala eest. Aga Jumal lubas, et saadab lunastaja. Kuningas Taavetit tabas moraalne läbikukkumine. Jumal andis talle teise võimaluse. Joona leidis end suure kala kõhust, sest Jumal andis talle teise võimaluse. Peetrus salgas Jeesust kolm korda Tema kohtuprotsessi ajal ja Peetrusele anti andeks, Jeesus andis talle teise võimaluse ning uue ülesande.
Oleme takerdunud kahe kohutava valiku vahele. Kas me palume, et Jumal lihtsalt kustutaks meie patud ja kaotaks õigluse? Või palume Jumalal õiglust toetada ja patused hävitada?
Jumala lahendus oli võtta patu karistus enda peale. Jeesus maksis selle hinna, surres vabatahtlikult meie asemel ristil. Jumala õiglus ja halastus kohtusid mõlemad Jeesuse ristil. Andestus välja lunastatud, makstud. Surmahirm eemaldati hauast üles tõusmisega. Tuntud jutlustaja Billy Graham ütles kord: „Roomlased lõid enne ja pärast Kolgatat risti tuhandeid inimesi. Kui Jeesus poleks surnuist üles tõusnud, poleks ükski õigemeelne inimene ülistanud midagi nii jubedat ja eemaletõukavat kui Jeesuse verega määritud rist. Jeesus pani hauast tõusmise ime läbi meie pattude andeksandmisele kindluspitseri.“
Meie tänane lõik Luuka Evangeeliumist lõpeb Jeesuse sõnadega oma jüngritele: „Ja vaata, mina läkitan oma Isa tõotuse. Teie aga viibige selles linnas, kuni teid rüütatakse väega kõrgelt“ (Luuka 24:49). Püha Vaim äratab Jeesuse sõnad ellu. Jumala armastuse tõotus muutub meie südames ja elus tõeliseks. Jumala armastus ajab välja igasuguse hirmu.
Vaadake koos jüngritega radikaalset muutust, mis toimus, kui ülestõusmise ankur haaras nende hinge. Pärast ülestõusmist kõneleb Püha Vaim iga jüngri südame ja meelega, kaasa arvatud sinu ja minuga. Püha Vaim elab koos meiega ja on meis. Kui kuuleme Jeesuse häält, mis pole hääl, siis ka kuulume Jeesusele. Seesama Püha Vaim elab igas usklikus kristlases. Kuulame Teda, sest Tema täiuslik armastus ajab välja igasuguse hirmu. Püha Vaim on meie hinge ankur.

Sermon for the Third Sunday of Easter, Luke24:36b-48 - April 14th 2024
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

It has been said of the film director and screenwriter Woody Allen that he could never sleep at night. He is a restless soul. He needed an anchor. Fears keep the filmmaker awake. He cannot shake the fear from his soul. He is afraid that God is not real. For many a staunch atheist life is a "meaningless little flicker." No God, no purpose. There is no life after this life. So Woody Allen has a solution, he makes movies to entertain himself. Now, Aristotle called death the thing to be feared most because it "seems to be the end of everything." The Sadducees saw the grave as a tragic, one-way journey. There is no hope. There is no way out, a dead end. When Paul spoke to the Athenian philosophers about Jesus rising from the dead, they laughed. Jesus promised his disciples that he would come back from the dead even after his crucifixion. Do they dare to place their hopes and hearts in the hands of a small-town Jewish carpenter who worked miracles? Jesus warned His disciples that they were not prepared for the trauma of His death or the shock of His resurrection. Faced with their own possible arrest by the Jewish and Roman authorities, the disciples hid behind locked doors. Jesus' disciples were afraid that what happened to Jesus might happen to them. They were so afraid that they refrained from attending the burial of Jesus. They had left some women to help Nicodemus and Joseph of Arimathea bury the body of Jesus in a tomb in a nearby garden. Fear blinded the disciples. They could not comprehend Jesus' words. So they fled.
Fear comes to us all. We fear the birthmark on our back. Driving to hospital in an ambulance takes courage when we have pain in our chest. We fear we will not make it. It is feared that diseases will never leave us alone, for we never know when the next pandemic will hit us, with what and from where. Fear herds us into a prison with the walls of familiar negative thoughts, bad habits, addictions, and then, slams the door behind us. We ask: Can we ever walk out free from our fears?
However, fear can be a gift from God that keeps us safe. Not all fears are bad. A small child needs to be afraid of cars. Otherwise, playing on the street can easily cripple or, in the worst case, kill. Adults who plunge headlong into terrifying situations rarely reach happy endings. True fear prevents us from saying things we shouldn't say and from doing things that are downright dangerous. But fear defeats this godly purpose when it cripples us, when it dominates our lives and, moreover, rules us with an iron hand. After the crucifixion of Jesus, the disciples of Jesus had gathered not to change the world, but to escape and hide from the world. They were scared. Their hopes were dashed by the death of the carpenter's son from Nazareth, whom they believed to be the Messiah. The Good Friday crucifixion was a gruesome reminder of the consequences of going against those who hold the reins of power. The disciples had a solution: they hid. It was Mary Magdalene, Joanna, Mary, the mother of James who told the apostles about the empty tomb and the words of the angel. "He's risen, He's not here anymore. Go tell His disciples." That's what women did. But fear kept doubt alive and doors and hearts locked. Jesus appears among his disciples who thought he was a spirit. When Jesus said: "touch me with your hands and see, for a spirit has not flesh and bones as you see me" (Luke 24:39b). Even then, doubts persisted until Jesus asked for something to eat. Jesus was patient with the doubters in the room.
From the bottom of our souls we may ask: “Lord, where are you going?” We all have a soul, but many laugh at the foolishness of believing in God. When one rejects God's promises through the life, death, and resurrection of Jesus, the soul is set adrift. We have a soul with which to wrestle with the subjects of right and wrong. Since we all have souls, we value the lives of others, even the unborn. Our body is fragile, our body feels the pain of death and feels the suffering of disease. Our soul needs an anchor.
The Ten Commandments given by God and broken by us, leave an indelible mark on history. Our selfishness destroys relationships. We casually say careless words and move on, forgetting that our words hurt the other person. Sometimes the words of classmates, teachers or the words of our parents in our past hurt us deeply. Self-worth is gone. Children playing often say: "That didn't count." We may have the same idea that our words "didn't count when we said them, and that they don’t count now when we are asked to give an account." But they count. We think that the commandments we have broken and the sins we have committed can easily be swept away with the words, "It doesn't count." Not so with a just God. The pain we cause hurts our souls and the souls of others. Words cannot be taken back. Broken commandments leave mud in their tracks. We call these traces of dirt, signs of our sins pass on the blame – “the serpent told me to do it.”
Our first ancestors, Adam and Eve, hid in fear from a justly angry God. God promised to send a redeemer. King David had a moral failure. God gave him a second chance. Jonah found himself in the belly of a big fish because God gave him a second chance. Peter denied Jesus three times during Jesus’ trial before the Sanhedrin and Peter was forgiven, Jesus gave him a second chance and a task to perform.
We are stuck between two terrible choices. Are we asking God to simply blot out our sins and abolish righteousness? Or do we ask God to uphold justice and destroy us and sinners? God's solution was to take the penalty of sin upon Himself. Jesus paid the price by willingly dying on the cross in our place. God's justice and mercy both met at the cross of Jesus. Forgiveness redeemed, paid. Fear of death, removed from the grave by the resurrection. The famous preacher Billy Graham once said: “The Romans crucified thousands of people before and after Calvary. If Jesus had not been raised from the dead, no righteous person would have glorified something so horrible and repulsive as the blood-stained cross of Jesus. Jesus sealed the forgiveness of our sins through the miracle of his resurrection.”
Our today's reading from the Gospel of Luke ends with the words of Jesus to his disciples: "And behold, I am sending the promise of my Father. But you stay in this city until you are captured with power from on high" (Luke 24:49). The Holy Spirit brings Jesus' words to life.
The promise of God's love becomes real in our hearts and lives. God's love casts out all fear.
Watch with the disciples as a radical change took place as the resurrection anchor gripped their souls. After the resurrection, the Holy Spirit speaks to the heart and mind of every disciple, including you and me. The Holy Spirit lives with us, is in us and works through us.
The same Holy Spirit lives in every Christian believer. We listen to Her because Her perfect wisdom casts out all fear and directs us toward the Christ whose love enables us to be at peace of God. The Holy Spirit is the anchor of our soul.

Sermon for the Second Sunday of Easter – April 7^th 2024– John 20:19-31
Reverend Gustav Piir, priest-in charge

Alongside our world filled with violence, gang warfare, proxy warfare, covert warfare and outright warfare there is talk of peace. Talk yes, but action to bring about real peace, no. So on this Second Sunday of Easter, what have we to do with proclaiming peace? The Greeks and the Romans associated the idea of peace with the inner nature of human beings frequently connected to the absence of conflict or war. Of course the Romans had military might to bring into force and enforce the so called “Pax Romana”, the “Roman Peace”, through power and might. The “Roman Peace” is a peace on terms of the victor. A peace imposed through violence and held in check by a mighty army and appropriate infrastructure of roads, walls and forts. The Hebrews, by contrast, tended to use the term primarily for interpersonal or social relations, where it comes very close to meaning justice. When justice is done, it is seen as God’s gift to the people, and prosperity comes to the people when they live faithfully under the divine covenant. In early Christian literature, peace is often used as a greeting, as in our Gospel reading today. It can also be used as a word of departure. Peace is also related to the commission to forgive sins. Before the crucifixion, Jesus promises his disciples: “Peace I leave with you, my peace I give to you, the kind of peace the world cannot give” (John 14:27). This peace is meant to enable the disciples to overcome their fear and move forward in the power of the Holy Spirit.  
Unfortunately, the difference between Jesus’ peace and the world’s peace is never really explained in our Gospels. The closest we may come to understanding Jesus’s idea of peace is found in John 16:33: “I have said this to you, that in me you may have peace. In the world, you have tribulation, but be of good cheer; I have overcome the world.” The “peace of the world” in Jesus times was the “Roman peace” which was the absence of conflict through military conquest, surveillance, and oppression. Christ’s peace comes from the victory over evil through the absorption of suffering. Reassurance that there is peace through Christ comes through revelation. Christ shows the disciples his wounded hands and side. It is an intimately personal experience.
Let me remind you that the resurrected Jesus reveals himself to Mary one-on-one.
Then, according to our Gospel reading today, Jesus shows himself to an unnamed number of disciples in a private residence. In that private residence behind locked doors emotions run high: perplexity and amazement, cynicism and unbelief. Why? Because the disciples are clueless concerning the meaning of Jesus’ death, disappointed by this presumed dashing of their hopes, and astounded by reports of the empty tomb. The disciples are fearful. Good news does not erase fear. Good news, incredible news, can ignite hope, but even hope does not eliminate genuine fear. There is no peace when fear is present. So Jesus shows up. Now we can to talk about real fear… but Jesus came and stood among them and said, “Peace be with you.”  
No doubt it was Jesus. The disciples recognized the scars. The disciples see the stripes on Jesus’ back and the hole in his side. In recognition, the disciples rejoiced are astonished, ashamed and afraid. The intruder into their hidden place asserts must-needed peace. God is still with us! Jesus, like God breathing life into the first human, breathed on the disciples. The prospect of insight comes with the intrusion of Jesus. For the Spirit of God proceeds from Jesus and in so doing, opens the eyes of the disciples. Which brings us to the rest of the story.
Enter Thomas. What the disciples saw is all that Thomas desires. But Thomas was not present when Jesus showed up on the other side of a locked door to greet fearful followers with peace and the instruction to forgive. Thomas’ request is merely for what the other’s experienced. The wonder of this moment is Jesus’ willingness to meet Thomas exactly where Thomas names he needs meeting. Thomas names what Jesus knew his disciples needed. The doors are shut. Jesus appears, nail scars and all. Jesus’ offering of peace is followed by a demonstration of forgiveness and no condemnation for Thomas’ request, only a simple invitation. The disciples rejoiced, but Thomas’ response is praise. The question Jesus does ask, foreshadows those who will believe because of the testimony of these witnesses. In this inquiry and promised blessing, what the one whom Jesus calls Father sent him to do, Jesus assigns his followers to do the same.
Jesus sends these followers out with the mission of forgiving the sins Jesus’ death has taken away. Most who have at least heard the rumors of the resurrection desire the intrusion of Jesus to believe. Without condemnation, here it may be beneficial to recall the wonder of Jesus’ instruction. The whole of this instruction is neither about a phantom appearance nor even a doubting disciple. The whole of this instruction is how to tell of a world when the divine shows up in disaster. The whole of this instruction is how to tell of a world when forgiveness is forever possible. The whole of this instruction is how to tell of a world when a woman’s witness welcomes wonder. The whole of this instruction is how to tell of a world when life is to know the God whose mission is to forgive sins and reconcile communities scattered by oppression. The whole of this instruction is to know that true peace, the peace of God which passes all understanding is at hand. This is a peace that helps us to keep our minds and hearts in the knowledge of Jesus Christ as our risen Lord and Redeemer.
There are many stories to be told, but these stories confirm Jesus’ identity as the one who has the divine prerogatives to give life and exercise God’s rule. We celebrate the rule that brings true peace. It is this message that makes possible the myriads surrounding the throne to sing with full voice: “Worthy is the Lamb that was slaughtered to receive power and wealth and wisdom and might and honor and glory and blessing!” (Revelation 5:12). Blessing and glory and wisdom, thanksgiving and honor and power and might be to our God forever and ever! Amen!