Jutlus 5.09.2021 – Matteuse 11:25-30
Gustav Piir, koguduse õpetaja

"Tulge minu juurde kõik, kes teie vaevatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata" ehk "Kutsuv Õnnistegija" on meile kõigile tuttavTallinna Kaarli kiriku apsiidivõlvi fresko, mille maalis Johann Köler 1879. aastal. Köler maalis fresko tasuta ning see võttis tal aega kümme päeva. Altarimaal valmis 23. juulil 1879 aastal vana kalendri järgi ning selle pidulik ning rahvarohke sisseõnnistamine toimus 29. juulil samal aastal.  Köler kasutas Kristuse prototüübina Hiiumaa meest Villem Tamme, „Ilus Villem“, kes elas aastate vahemikus 1836 -1915 ja kes olevat enne surma ka Tallinna külastanud, et fresko oma silmaga ära näha. Maalil domineerivad sinine ja punane toon ja Kristuse laiali laotatud käed, aga ma tahan teie tähelepanu ka suunata ühele omapärasele omadusele selle maali juures.  Kui teie satute Kaarli kirikusse, minge altari võre ees olevate treppideni välja ja jalutage altari võre kaart mööda ühest otsast teise ja vaadake Jeesuse silmi. Need silmad järgivad teid. Teie näete välja ulatatud Jeesuse käsi ja näete neid silmi mis teid järgivad, teie igat sammu.
Jeesus ütleb: „Võtke endi peale minu ike ja õppige minult, sest ma olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge.“  Ike ehk härjaike on veohärgade rakendamise vahend; ülekantud tähenduses Vanas Testamendis kui ka Uues on see Seaduse ehk Käsu sünonüüm. See, et ike on hea ,tähendab, et hea ike ei vigastanud veohärga kui ta koormat pidi vedama. Kuid sõnad Jeesuselt meile on kutse talle järgneda. Jutt on jüngriseisusest, mis pole niivõrd seotud teadmistega vaid eluviisi endaks võtmisega. Vahekord Isa ja Poja vahel, Jumala ja Jeesuse vahel on seatud nii, et see on hea ja kerge, kui see nii poleks oleks see elu palju raskem ja rahutum. Nõnda samuti Jeesuse ja ta järelkäijate vahel.
Mõiste hingamine pole mingi puhkus spas vaid on tegemist teoloogilist tüüpi terminiga– see mis on seotud looga Jumalast. Tuleks mõelda Moosese peale ja tema kutsumisele ja kutsumusele. Selleks, et Moosese hirme ja ebakindlust kõrberännaku kohta rahustada: Jumal tõotab olla Jumala rahvale saatjaks:  Ta vastas: „Minu pale läheb kaasa ja ma annan sulle rahu.” (II Moosese 33:14)  Hingamine on ka seotud maailma loomisega. Kui loomine oli valmis ,siis Jumal  hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest , mis ta oli teinud. Samas, kadus hingamine, puhkamine, kui inimene oli aetud välja Eedeni aiast. Oma palehigiga tegi ta tööd…… Meiegi teeme tööd oma palehigiga 24/7, olles tihti tehnoloogia orjad – kõike tuleb kohe teha, mida kiiremini seda parem. Jeesus pakub seda hingamist,  mida Jumala terve loodu Looja saab anda koormatud Iisraelile , kes igatseb jõuda tõotatud maale.
Jeesuse jüngritena meie muidugi paneme lootuse Jeesuse enda kohaloleku peale. See on mida Jeesus mõtleb hingamise all.   
Siia juurde lisa, et juba algusest peale on Matteus  oma evangeeliumis tutvustanud Jeesust, kui „Jumal meiega“ Immaanuel.  Evangeeliumi lõpus on siis sobiv ,et kõik , kes võtavad Jeesuse ikke enda kanda, leiavad ka osaduses tube , mis kannab läbi terve jüngri seisuse. Jeesus lubab kohal olla maailma ajastu otsani. Jüngrite ülesanne on jüngreid juurde kasvatada. See toimubki samuti maailma ajastu otsani koos Jeesusega.  Kui võtame Jeesuse endaga kaasa ükskõik kuhu läheme, siis Jumal on meiega  ka seal. Oleme Jeesuse valvava silma all kõikjal kuhu liigume.
Jumala ilmutus tuleb tihti nende kaudu , kes pole maailma mõõdupuu järgi targad ja mõistlikud, sest targad ja enda arust mõislikud ei näe  nagu näevad need ,kes väetid, tasased ja südamelt alandlikud. Jeesuse ike, Jeesuse õpetus , mis on meile selgitatud „mäejutluses“, et need , kes on õndsad ei võta vastu maailma nii nagu maailm asju ajab ega anna tagasi vägivaldselt nagu vägivaldne maailm neile on andnud. Lapsed, väetid,  kes alati täpselt ei tea kuidas maailm neile koha määrab, kas austades või halvustades, hoolt kandes või kuritarvitades, peegeldavad seda, mida täiskasvanud  ei näe, nad näevad Jumalat oma vaatenurgast.  Nad ongi need, kelle elud on sellised ,mis ilmutavad, avalikustavad, isegi kutsuvad esile neid ideaale ,mida meie enam ei näe. Lapsed avalikustavad usaldust ja armastust.   
Kirik ,kes unustab lapsed, kõrvale lükatud ja alandatud, ei jää mitte Kristuse silmade ees märkamatuks ,vaid on oma Issanda tähelepanu keskmeks ja kohtumõistja ees kohtualuseks. „Vaata Jumala heldust ja hirmu…“ kuulutab meieAgenda patukahetsuse manitsus. „Hirmu küll neile, kes on langenud, aga heldust küll sinule kes sa jääd armu sisse“. Kohut mõistmine on Jumala tööriist millega tema avab meie silmad ja kõrvad, et tuua meid meeleparandusele, mitte selleks et esile kutsuda katkiolekut vaid avalikusada ning terveks teha seda mis on katki läinud. Jeesus näeb meid, meie perekonda, meie ühiskonda, meie kirikut ja kogudust nii nagu meie tõeliselt oleme ja ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatu ja mina annan teile hingamise“

 

Sermon for September 5th 2021 - Mark 4:24-37.
Reverend Gustav Piir, Priest-in-charge

One thing that we have not seen much of here in Tallinn these past two summers is beggars at our tables in our outdoor cafés because of COVID and the small number of tourists who visit the Old Town. Yes we do get the birds, the sparrows, young seagulls and the odd crow looking for crumbs or leftovers, sometime outright grabbing them and flying off to the other end of the Town Hall Square to consume them.  If there is a dog under the table, it is usually a well fed pet. No strays because the municipal police will have taken care of that. My good neighbour Vello Leitham at Kehrwieder has water for the dogs that pass by and the birds enjoy this water on occasion as well, especially if some of it has been spilt on the pavement to form puddles.
So what can I say, except that we are all well fed and watered – so we, also the dogs, the young seagulls who look so stupid, the occasional crow and the sparrows all are taken care of at  Kehrwieder which speaking theologically is an extension of God’s hospitality and service.  For those of us who are used to having a place at the table, perhaps we need to be reminded that none of us has any right or privilege whatsoever to claim with God. We all come as beggars to the table, and it is solely by God’s grace that we are fed. Perhaps we need also to be reminded that God’s table is immeasurably larger than we can imagine. It must be said that Jesus does not leave any of us in a state of beggarliness. Jesus seats us at God’s table and claims us as God’s beloved children.
We are children from every tribe and language and nation. Even while the crumbs from God’s table would be enough for our healing and salvation, Jesus has given us more than enough. He sets an abundant, life-giving feast for all.
Having said this, coming back to our Gospel reading today, I find Jesus’ treatment of the Syrophoenician woman as harsh and unfair. What gets my attention is that this woman, this mother, comes back at Jesus with her own clever response: “Sir even the dogs under the table eat the children’s crumbs.” In this exchange of words Jesus now says: “for your saying that, you may go – the demon has left your daughter”. Did the Syrophoenician woman’s saying really change Jesus’ mind about healing her daughter? Apparently it did, the woman’s daughter is cured of an evil spirit and Jesus in the next episode also heals a deaf man form the Decapolis, which is a non-Jewish city. 
Jesus seems now only agree that God’s love and healing power know no ethnic, political, or social boundaries. It seems Jesus takes the Syrophoenician mother’s wisdom to heart. The timeline has been accelerated; gentiles also receive blessings. The woman’s persistence benefits more than just one little girl. Her persistence persuades Jesus to do new things in his ministry.
So what about us? Where do we fit in? What has this reading to say about faith, our faith? Faith is hardly about getting Jesus’ name or titles right, nailing the right confession, or articulating proper doctrine.  Faith is about clinging to Jesus and expecting him to heal, to restore, to save. Faith is about demanding Jesus do what Jesus says he came to do. Faith is our desperation and tenacity that we bring to Jesus. Faith is our trust in Jesus, especially when even the crumbs seem to be not there on the table nor under the table.
If God takes care of the sparrows, as Jesus says, why not the young seagulls, the odd crow and the dogs under the table?  If God counts the hairs on our heads what more will God do? Yes, God does take care of sparrow but also of the young seagulls, the odd crow, the dogs under the table and us even when we do not have many hairs to count. Sometimes we do not realize it, but Jesus sets an abundant, life-giving feast for all. Jesus is in our house, with full power to heal; that we need to approach him with compassion and perseverance, praising God the sender of the Saviour of all people.

 

Jutlus 29.08.2021 -Markuse 12:41-44
Gustav Piir , koguduse õpetaja

Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu.  Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.“
Seisus on läbi inimkonna ajaloo mänginud olulist rolli kui vaatame suhtumist inimestesse ja institutsioonidesse. Perekonnaseisus määrab inimesele koha ühiskonnas.  Kuhu meie paigutaksime ennast tänases loos? Kas näeme ennast lesena Templis aardekirstu kõrval? Kuhu annaksime meie endi panuse? Kellega koos meie seisaksime? Kellega on meil osadus ehk ühtekuuluvus? Kelle eest välja astuksime ning kelle eest kostaksime?
Aga enne seda kui vastuse juurde tuleme tuletan meile meelde üht episoodi , milles käsitleti küsimust „kas on vaja anda keisrile maksu või mitte?“ (Markuse 12:14). Siin võiks formuleerida küsimust nõnda: „Millised on meie kohustused ühiskonna ja riigi ees? Millised Jumala ees?“  Nii nagu Moosese Seaduses ette nähtud,  on ka igas ühiskonnas olemas vastutus kanda hoolt ühiskonnaliikmete heaolu kui ka institutsioonide eest ,aga eriti nende eest ,kes ühiskonnas kõige haavatavad. Eri ajastutel oleme andnud eri ühiskondades olevatele seisustele ja, institutsioonidele erinevaid nimetusi, kuid kohustused ja hoidakud nende ees ja suhtes on samad. Tegevuse ampluaa ulatub vastutustundest kuni ükskõiksuseni välja.  Kui meile midagi ei meeldi mingi asutusega seoses, siis on meil alati võimalus öelda „ei, mitte minu tagaaeda!“ kui arvame, et oleme ohus füüsiliselt või majanduslikult kaotab meie kinnisvara oma väärtust.
Vana Testamendi ideaalis pööratakse tähelepanu leskedele, vaeslastele ja võõrastele. Selleks on meie tänase pühapäeva Pühakirjast lugemiste seas lõik Rutti raamatust.  Samas vaimus on  Apostel Pauluse sõnad kirjast roomlastele (Roomlastele13:10): „Armastus ei tee ligimesele kurja“. Jeesuse kuulsad sõnad (Markuse 12:17) „Andke keisrile ,mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kuuluv Jumalale“ on üheks võtmeks , mis avab meile arusaama Jeesuse tähelepanekust ja  õpetusest seoses meie tänase pildiga annetusest, mis pannakse aardekirstu  ehk ohvrikirstu lesknaise poolt. Teiseks võtmeks võime lisada ka Jeesuse sõnad (Markuse 12:30): „Sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest“. Tuletades meelde esimest poolt nõndanimetatud Jeesuse õpetusega seotud „kuldsalmist“ mis võtab kokku terve käsuõpetuse võime ka lesknaise juurde ja jälgida tema suhtumist. Nendest inimestest ,keda Jeesus esmalt mainib istudes ohvrikirstu läheduses on rikkad. Siin on üsna selgelt juhitud tähelepanu inimestele, kes ei pea raha lugema, vaid võivad seda lihtsalt peoga kukrust ammutada ning vabalt, võib-olla isegi demonstratiivselt ja kõigile näha olevalt lihtsa liigutusega ohvrikirstu visata või poetada nagu linnukesele leivaraasukesi või seemneid.  Meile pole teada summa, mida antakse ,vaid Jeesus juhib tähelepanu sellele, et seda on palju ja see on antud nende poolt, kelle elus valitseb küllus. Siis köitis Jeesuse tähelepanu vaene lesknaine, kes tuleb ja hoiab peos mitte lihtsalt kaht nii väärtuse kui füüsilise suuruse poolest väikseimat münti, vaid nende näol kõike, mis tal oli, sest võib-olla oli temagi maja juba kirjatundjate poolt „alla neelatud“. Aga vaatamata sellele, ta laseb neil müntidel ohvrikirstu kukkuda. Jah, kindel on, et tema liigutused pidid olema kaugel hooletusest. Ei ole tolle lesknaise ohvri suurimaks väärtuseks mitte see, et ta annetas kogu oma elatise, vaid et ta oli valmis andma Jumalale kogu oma elu. See ongi viimselt tõelise armastuse definitsioon: anda kõik, kogu oma olemus, ka oma elu sellele, keda armastad. Vastukaaluks ehk vastandiks võib lugeda Jeesuse kohtumist rikka noormehega, kes ei suutnud anda oma elu Jumalale ja ta „lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik“ (Markuse 10:17–22).
Ma saan väga hästi aru, et meie koguduse liikmeks olemise eelistuseks on see, et me pigem tahaksime end samastada Markuse evangeeliumi 12. peatüki salmides 41–44 leiduva vaese lesega, kuid enamik meist, kes elame Eesti taasiseseisvumise vaimus, oleme kristlastena ning koguduseliikmetena siiski rohkem sarnased kirjatundjatega. Meie tunneme oma Pühakirja ja seal leiduvaid nõudeid. Isegi kui me lihtsalt elame, peame tunnistama, et  oleme vabad ja mugavad aga tahes tahtmata siiski naudime tooteid ja infrastruktuuri, mille pakkumine neelab maailmas ja meie ühiskonnas vaeste ning võõraste elu. Ükski pikk palve ei saa varjata ega vabandada välja, et armastame seda mis meil on, seda ,mida oleme saavutanud ja seda, millest iga hinnaga kinni hoiame. Ei ole võimalik ennast oma kaasosalusest meie ühiskonnas toimuvast ja mugavast elustiilist lahti harutada.Kui kuritarvitame ja raiskame Jumala poolt loodud loodust enda rikastamiseks ja elu mugavaks tegemiseks, olles ükskõiksed kliimaga seotud probleemide suhtes, siis on aeg kätte jõudnud, milles loodus ägab oma tormi ja tulega.
Öeldakse, et „aeg on raha“, „aeg on Jumala poolt antud“ ja „aega ei tohi raisata“. Kas pole siis ka aeg selline panus, millega Jumalale andmist saab samastada nende kahele mündiga, mida lesk annetas. Võime arvata, et vähe küll, mida suudame meie teha nii suurte maailma probleemide ees? Kirevas ning kiire tempoga maailmas meil võib-olla tundub, et vähe aega on antud elada ja seda on vähe ka anda. Meile võib tunduda meie panus, mis Jumalale anname on pisku. Lõpuks, lesknaise annetusele tähelepanu pöörates viitame sellele, et ustav andmine ja ustav elamine on seotud sellega, mis loob osaduse Eluandjaga ja austab seda, mida Looja oma looduga meie heaks andnud.  Kui Jumala majanduses on eesmärgid selged, jäävad vaid vahendid mis antud meie kätte ja vastutusse.

 

Sermon for August 29th 2021 - Mark 7:1-23
Revd.Gustav Piir, priest-in-charge

One of the biggest questions that arises in any society is: Where does evil comefrom?

We like to say that evil comes from all those people who do not follow the law, those we determine to be criminals because of their behaviour. Having said this, I need to add, that evil also comes from you and from me.
For the ancients and the early church the human heart was the seat of rationality and will. No law nor tradition can protect anyone from the darkness that lurks within our own hearts. We can try to project a squeaky clean image, but one way or another, the evil within will find its way out. The highly edited version of ourselves, the façade that we present to the world, to our community and congregation, will crumble sooner or later. Of course there are many things “outside a person” can defile: the banality of the twenty four hour news cycle or reruns of „Allo Allo“ which we have been warned about recently; the depersonalization of internet pornography or endless new games found on our I-phones, the likes of  “Dead Cells” or “Hitman Go”; or the romanticizing and sentimentalizing of human life experience for the manipulation of economies. These things do not move cleanly through our various tracts and systems and out into the sewer nor are they detected and counted at our sewage plants in order to warn of a spike in numbers of the so called “infected”.  Rather they flatten us, desensitize and anesthetize us, they skew our perspective and sense of proportion and thereby deform the very “hearts” from which evil intentions come.
Amongst the basic problems that we as Christians should be concerned about as we reflect on evil is the internal corruption of ourselves as human beings. We are infected, so to say, with a malignancy that chokes the life out of tradition, turns tradition and the Church into an enemy of God, contorts our teaching and the practice of our faith into a way of excusing injustice, and blinds us who are afflicted by this malignancy, this virus, so that we do not see the internal corruption and do not recognize nor acknowledge our own culpability for the evils that trouble the our world at this very time.
In our Gospel reading today, Jesus’ fiercest criticism is not of the scribes, nor of the Pharisees, nor of the law. What Jesus subjects to fiercest criticism is us. Yes, us human beings, we as persons. Jesus’ comments should propel us tokeep our evils in the spotlight. Yes we are created in God’s image but we are also disobedient right from the beginning when we ate from the tree which bore the fruit of knowing what is good and what is evil.  Whatever Satan is in the Bible, Satan is not the cause of wrongdoing. That job belongs to the human heart. Placing blame on a diabolical entity slithering and lurking in the shadows risks diverting attention from our own propensity to rebel and destroy.
Truly evil intentions dwell, not only within the forces of those who practice and preach terror in the name of God, nor only in society’s notorious figures, but within ourselves and those we love and trust most fervently. We know enough about the human condition to say that evil is about more than an individual’s selfishness or bad decisions. Evil roams our collective existence, it slithers through our social, economic, and familial systems. We are at once perpetrators and victims. Our victimization furthers our capacity to perpetrate.  The so called human heart, or the human will, remains a complex thing. Our kin and culture usually keep us ingrained in patterns of defiling self-destructiveness and idolatry.
In a day and time when music and movies simultaneously extol and exploit love distorted, abused, and taken for granted. In a day and time when there are women’s shelters to protect women and their children from domestic and / or family violence.  In a day and time when human trafficking, mistreatment of refugees rivals the drug trade for illegal financial and political gain; in a day and time when headlines daily affirm that women around the globe are kidnapped, raped, disrespected and denied education; in a day and time such as we live in and face, we need to hear of a remedy for the evils conjured up by human beings.
So what are God’s specific gracious remedies to our defilement, our malignancy, the evils we produce and perpetrate from the heart? Perhaps a starting place is to rejoice that God creates in us new hearts and renews a right spirits within us. God does not cast us away from God’s presence, nor does God take away the Holy Spirit from us. After all, in the end, I need to point out that Jesus’ outlook on the human heart needs careful qualification. Jesus does not denounce the heart for producing only evil intentions.  While some people may be held as being totally depraved, we still need to underscore that people are occasionally capable of great good and selfless compassion.
Jesus promises to be with us as we face this deeply rooted problem of evil and also promises to direct us as individuals, as a congregation and as a society toward the love and mercy.  That same love and mercy is what God extends to each and every broken human, the whole of creation defiled, so that all may find renewal and redemption. With hearts filled with the riches of God’s mercy, we are redeemed in soul and body, remain steadfast in faith and are able to ever praise God’s wonderful and holy name through Jesus Christ our Lord.

Jutlus 15. august 2021 – Matteuse23:1-12
Gustav Piir, koguduse õpetaja.

Eelmine sügis tõusis esile ERR arvamuste rubriigis pealkiri: „Tallinn vajab variserlike sõnade asemel positiivseid tegusid.“ Ja arvamus lõppes sõnadega: „Tegusid on vaja, mitte variserlikke sõnu“. Eesti õigekeelsussõnaraamat seletab meile, et variserlikkus on midagi mis variserile omane, silmakirjalik.
Meile on silmakirjalikkus niisuguste vaadete, omaduste või tunnete omamise teesklus, mida tegelikult inimesel pole. Kui kuuleme või loeme silmakirjalik, võib meelde tulla palju erinevaid asju. Võib -olla on see skandaali sattunud poliitik; võib -olla on see usujuht, kes teeb midagi oma usutunnistusele vastuolus olevat; võib -olla on see seebiooperites esinev kaval ja haarav tegelane.
Kuid on tõenäoline, et üks asi, mis meil pähe ei tule kui kuuleme sõna silmakirjalik , on teater. Uues Testamendis kasutatud sõna silmakirjalik tuleb kreeka sõnast „hüpokrites“ , mis tähendab „näitleja“ või „laval mängija“. Omakorda on see sõna ka võimalik eestikeeles nõnda kasutada, et see tähendab „tõlk altpoolt“.  Vana-kreeka teatri näitlejad kandsid suuri maske, et anda märku sellest, millist tegelast nad mängivad ja nad tõlgendasid selle tegelase lugu oma maskide alt. Muidugi see kreekakeelne sõna „hüpokrites“ omandas laiemat tähendust, viidates igale isikule, kes kandis kujundliku maski ja teeskles, et on keegi või midagi, kes  või mis ta tegelikult ei ole. 13. sajandil usulistes tekstides, sõna „hüpokrites“ kasutati selleks, et viidata kellelegi, kes teeskleb, et on moraalselt hea või jumalakartlik selleks, et teisi petta.  
Ei tea, kas Jeesus käis kreeka-rooma teatrites, aga ta kasutab sõna „hüpokrites“ – „silmakirjalik“ oma õpetuses. Ta kindlasti oskas kreeka keelt ning on teada, et ta  kasutas kreekakeelseid laensõnu rahva keskel oma kodukeele, arameakeele, kõne sees nagu  „sanhedrin“ ja „sünagoog“, mis on meile tõlgituna eestikeelde on „suurkohtu“ ja „kogudusekoda“.  Jeesus kritiseerib varisere ja kirjatundjaid ning hoiatab oma jüngreid ja sellega ka algristikirikut käitumise eest, millega usulised juhid on just nagu näitlejad laval ,kes põhiliselt kannavad hoolt oma avaliku kuvandi eest ,kuid pole ustavad selles mis Jumal neilt ootaks. Jeesus tõstab esile selle, et variserid austavad Jumalat oma kõnedega ,aga mitte oma südamega (Markuse 7:6) kasutades Prohvet Jesaja ettekuulutust (Jesaja 29:13) oma tsitaadi allikaks. Omakorda on viide sellele, et Jeesus seisab prohvetlike traditsioonide järjepidevuses ning jätkab samas prohvetlikus traditsioonis esile tõstes Jumala poolseid nõudeid oma rahva suhtes.  Jeesuse õpetuses on kriitika all samuti variseride palved kogudusekodades ja tänavate nurkadel ,mis olid etendused (Matteuse 6:5) selleks, et need paistaksid inimestele silma – otsene viide näitlejale ning teatraalsusele. Veel on Jeesus kasutanud piltlikku näidet teatrist ja lavalt, millega tõstis ta esile selle, et paastumise ajal variserid kandsid oma näoilmes välimuses justkui laval oleva traagilise tegelase maski ,mis väljendas usulist vagadust kantud raske koorma all. Kuigi näitlemine ja lavastus on siin esile tõstetud, siiski on meie tänases Pühakirja lõigus ka rohkemat.
Esmalt, Jeesuse kõne oma jüngritele ja sellega ka kristlikule kirikule toob Augustinuse Pühakirja ustav tõlgendamine meid kriteeriumi juurde ,mis leidub tema teoses „DE DOCTRINA CHRISTIANA / KRISTLIK ÕPETUS“: Pühakirja eesmärk on see, et meie armastaksime Jumalat ja oma ligimest.  Siin võime samast printsiibist lähtudes edasi küsida: Kui sageli kohtame õpetajaid, kes propageerivad nõndanimetatud „õiget õpetust“ vihkavalt ja alandavalt? Augustinus rõhutab, et õige õpetamine ning juhendamine ei kuritarvita teisi inimesi.
Teiseks autentsed õpetajad ei edenda oma seisust ja pidevalt ei  too esile oma staatust. Pole täitsa tavaline ega enesest mõistetav, et professionaalsed õpetajad, olgu kas või piiskopid ja professorid,  võtavad vastu samme, mis viivad professionaalsetel redelitel neid oma  professionaalses hierarhias suunaga allapoole. Meie kõik naudime silmapaistvat istet, lauda või kõnepulti kust pontifitseerida.
Meile kõigile meeldib meie nimi tiitrites, esikaanel või sildil. Mida suuremate tähtedega, seda silmapaistvam.  Niisama ei ole suurtel näitlejatel nimed suurte tähtedega ja valgustatult esile toodud afiššidel või teatri kuulutustel. Siia lisaks vanasõna: Kui koer ei kergita oma saba, kes siis veel?
Kuid Jeesus nimetab tõeliseid õpetajaid teenijateks, kes ei otsi ei edutamist ega tunnustust.  Kirikuna tuleks meil tähelepanelik olla ka endi tegevuses. Sest isegi kui me usume end olevat demokraatlikumad kui meie muistsed kristlikud vennad ja õed, on sageli nii, et kristlik kogukond sarnaneb börsile , kus teod ning käitumisviis sarnanevad kaubavahetusega. Selles kaubavahetuses eliiti austatakse tiitlite, preemiate ning autasudega aga tavalisi inimesi ignoreeritakse.
Kui me asume teenistusse, siis keda on kõige olulisem kõigepealt tunnustada? Kes on see ,kes  „kuulub” ja see kes „ei kuulu“?  Keda oleme kutsutud juhtima, juhendama ja julgustama?  Vastused sellistele küsimustele aitavad meil näha edetabelit kirikus, seda tabelit ,mida meie,  meie kogudused ja meie kiriku juhtkond on  propageerinud.  Me kõik soovime prestiiži, staatust ja tähelepanu. Kuid, siin  peame mõtisklema selle üle kuidas meie endi käsitlus oma usust ja tõekspidamistest kaudseid ja otseseid viise, meie struktuuride kaudu, võiks tuua esile Jeesuse õpetustele vastupidiseid tulemusi , hoides alandlikud nende seisuses alandlikena ja säilitades „eliidi” staatuse eelised.
Lootus, mida meile pakutakse nende raskete probleemide lahendamisel, on see, et armuline Taevane Isa ja Jeesus, meie Messias, jätkavad meie õpetamist ja juhtimist.  Jeesus ütleb: Ärge laske end ka kellelgi hüüda juhatajaks, sest ainult üks on teie Juhataja - Kristus! (Matteuse 23:10).“

Sermon Sunday August 15th 2021 – John 6:51-58.
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge

In preparing today’s sermon on reflecting on comments about today’s text I came upon something that I had previously overlooked when reading the 6th chapter of the Gospel according to Saint  John. Namely, that Jesus does not give the crowd in the wilderness a discourse on the Bread of Life until after they have eaten their fill of the barley loaves and dried fishes. Jesus did not make the five thousand sit down on the grass and give them a lecture so that they understood before he “took the loaves, and when he had given thanks, he distributed them to those who were seated; so also the fish, as much as they wanted” It almost seems that, if Jesus hadn’t fed the large crowd, he wouldn’t have much to say.  What I want to point out is that the feeding is important. The act of eating is important.  The chewing is important. Our teeth as well as our stomachs are important and very much involved in the digesting, the partaking is important because it leads us to a promise. 
These past few Sunday’s for those of us who have been following Jesus’ teaching about the “bread coming from heaven”, “the bread of life”, I would like to turn back for a moment to the feeding and specifically to the two dried fish that were blessed and distributed at that feeding.  Being in Estonia dried fish for me is a snack and also a meal. Take for instance the dried flounder that Saaremaa and Hiiumaa are known for. The first thing you need to know is that you don’t just “eat” the dried flounder, you have to work at it, chew it.  The dried flounder tasty and nutritious, is rich in protein, vitamins and minerals. Dried flounder contains calcium, iron, magnesium, phosphorus, potassium, sodium and zinc. It provides sustenance. It provides life. A big part of the satisfaction of eating the dried flounder is the jaw-work. You pull on it, you use your molars to grip it, you chew it, you yank and tug the skin from the flesh. 
Having said this now let us pick up on Jesus’ words on the feeding, Jesus is speaking of giving his flesh to eat. Jesus tells his hearers of their absolute need to eat the flesh and drink the blood of the Son of Man. Jesus says: “Very truly, I tell you,” Jesus says, “unless you eat the flesh of the Son of Man and drink his blood, you have no life in you. Those who eat my flesh and drink my blood have eternal life, and I will raise them up on the last day” (John 6:53-54). The words “flesh” and “blood” as we know, clearly point to the cross, where Jesus’ flesh will be broken and his blood will be spilled or as we say poured. Jesus associates the separation of his flesh and blood in his violent death on the cross as the moment when Jesus will totally give his whole self for the life of the world.
When Jesus is speaking he uses the verb “to eat” in such a way to suggest the physical crunching with the teeth.  He accentuates a real experience of eating.  At the very least, hints of the Eucharist find their way into Jesus’ words. For us who will come to the table, the connection is unavoidable. As we eat the bread and partake of the cup, we participate in the promise that Jesus fulfilled on the cross. It seems we also participate in the violence by which that promise was fulfilled: The crunching with our teeth.
Rather instructing or offering an explanation it is important to take note that Jesus make a promise. 
The promise is that whoever eats the flesh and drinks the blood of Jesus, the Son of Man, has eternal life now and will be raised up on the last day. Jesus promises to provide food for the life of the world, his flesh and blood. Jesus promises to nourish the world with the gift of himself. For the “flesh” and “blood” of Jesus, his incarnate life and very real death on the cross, is life-giving food for us and for the world. In, with, and under the bread and wine of Holy Communion, the bread and wine of the Eucharist, is nothing other than Christ’s body and blood by which Jesus nourishes faith, forgives sin, and empowers us to be witnesses to the Gospel.
The Eucharist as such is like the dried flounder tasty and nutritious, rich in minerals – rich in life. And as Jesus says rich in eternal life. Eternal life is being in close communion with Jesus. Eternal life is to remain in Jesus and to have Jesus remain in us. We take Christ’s body and blood into our mouths, into our stomachs, into our bodies, so that Christ remains in us and we remain in Christ. As we eat and drink, Christ moves us closer to himself. Christ moves us closer to the very life of God. Christ moves us closer to himself, so close that we are as intimate with Jesus as the Father is with the Son.
There is certainly more going on at Jesus’ table and in, with, and under the bread and wine that is Jesus’ body and blood than barley loaves and dried fishes, manna, a fellowship meal at which all are welcome. Jesus promises: “Those who eat my flesh and drink my blood have eternal life, and I will raise them up on the last day. Those who eat my flesh and drink my blood abide in me, and I in them. Just as the living Father sent me, and I live because of the Father, so whoever eats me will live because of me” (John 6:54-57). This gives us something very serious to digest as we live our Christina faith in the footsteps of Jesus the Christ seeking sustenance and hope.

Jutlus 8.08.2021 - Matteuse 11:20-24
Gustav Piir, koguduse õpetaja.

Meie tänase pühapäeva evangeeliumis on kolmel linnal, nimelt Korazinil, Betsaidal ja Kapernaumil, võimalus näha Jeesuse misjonitegevust. Kuid kahjuks ei piisa sellest. Nad ei aktsepteeri ega usu Jeesusesse. Mõnikord korratakse vanasõna: „nähes usume“ kui tahetakse usule kinnitust saada. Kuid tänane evangeelium on tunnistuseks, et see pole alati nii, et nägemisest piisab. Kohati on see isegi vastupidi, peame kõigepealt uskuma, et saaksime näha tõde.
Need hoiatused, mida Jeesus esitab, sisaldavad kainemaid ja tõsisemaid sõnu, mida ta kunagi on öelnud. Lõppude lõpuks oli Jeesus elanud Kapernaumas ja ta tundis selle linna inimesi. Nad olid tema sõbrad ja tema naabrid. Inimesed, kellega ta oli koos üleskasvanud. Inimesed, kellega ta käis päevast päeva läbi nagu pagar, kelle käest ta oma leiba ostis või need inimesed, kellega ta sünagoogis kohtus, koos pühakirja luges ja koos palvetas. Samuti Jeesus tundis Korasini ja Betsaida elanikke, sest need linnad asusid vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel sealsamas järve ääres.  
Jeesus teadis, hoolimata kõigist tähelepanuväärsetest asjadest mida ta seal nende linnade elanike keskel tegi, et sellest ei piisanud usu loomiseks ega meeleparanduse toimimiseks. Nende linnade elanikud ja juhid kavatsesid minna oma teed, järgides oma nägemust kuningriigist. Aga Jeesus teadis, kuhu see rahva nägemus asjades välja viib. Rahva nägemus kuningriigist seisnes revolutsioonis. Relvadeks on mõõgad, odad ja üllatusrünnakud. Tulemuseks on, et mõned saavad vigastusi, mõned saavad tappa, mõned saavad surma ja mõned tulevad lõpuks võitjatena välja. Vägivald vägivalla alistamiseks. Püha sõda rüvedate okupatsioonijõudude vastu. Lööklauseteks sellistel puhkudel on: armasta oma ligimest, vihka oma vaenlast ning kui ta lööb sulle vastu põske või paneb sind temaga kilomeetri jalutama, torka teda läbi tema enda pistodaga. Selline oli nende rahva nägemus  kuningriigist, mis tõuseb võimule revolutsiooni abil. Jeesus nägi nii prohvetlikult kui ka terve mõistusega, kuhu see nägemus sündmustest välja viib. Parem olla Soodomas ja Gomorras, kus taevast sajab tuld ja väävlit, kui võidelda revolutsiooni lahingutes mässulise, see on,  kuradi relvadega.
Mis puutub nüüd Kapernauma, siis Kapernaum oli Jeesuse kodulinn.  Tema imeteod, tunnustähed, tervendamised kindlasti aitasid Kapernaumas rohkem inimesi kui mujal paikades. Kui jumalikult määratud kuningas valis oma linnaks Kapernauma, siis oli sellel linnal potentsiaal kiiresti kasvada oluliseks keskuseks. Traagiliselt ei kavatsenud Kapernauma juhid Jeesusele oma võimu loovutada. Tänapäeval  Kapernauma külastades ja sinna linna sisenedes tervitab külalisi mosaiikmärk, mis kuulutab selle linna olevat nõndanimetatud "Jeesuse linn". Ometi, et nad oleksid oma kuninga juba siis ära tundnud, kui ta nende keskel oli. Võimsatel ja isekatel inimestel on raske alistuda sellele, kelle Jumal on määranud valitsema, oma Pojale, isegi kui ta on nende keskel.
Kapernaum ,olles Jeesuse tegevuse baasiks saanud rohkem tähelepanu kui teised linnad, mistõttu väärib selle linna Jeesuse suhtes reageerimata jätmine suuremat hukkamõistu. Võrdlus Soodomaga on seepärast isegi valusam kui Tüürose ja Sidoniga võrdlus, sest vähemalt foiniikia linnad, kuigi Aleksander Suur olid need vallutanud, olid endiselt püsti, samas kui Soodoma saatus oli täieliku hävingu klassikaline näide ning selle varemed maetud Surnumere vee alla.
Enne  kui tulla Aabrahami ja Jumala kahekõne juurde ,mis käsitles Soodoma saatust, lubage siin mul esitada ühte illustratsiooni juudi pärimusest, mida võib leida  Lousi Ginzberg toimetatud kogutud teoses „Juutide Legendid“ , mis ilmus aastal 1909. Soodoma saatuse paralleelina ehk tuuakse võrdluseks Soodoma ja Gomorra hävinguga Admah rahvas. Admah oli üks linn,  mis ka hävis koos Soodoma ja Gomorraga. Admahi rahvas ei olnud parem kui Soodoma oma.
Pärimus on järgmine: kord tuli Admahasse võõras mees, kes kavatses ööbida ja järgmisel hommikul oma teekonda jätkata. Rikka mehe tütar kohtus võõraga ja andis talle tema soovil vett juua ja leiba süüa. Mis saab hullemat olla kohalike silmis kui vallaline tüdruk võõra mehega. Kui Admahi rahvas sellest kohaliku linnaseaduse rikkumisest kuulis,  oli see skandaalne ja tüdruk pälvis rahva poolt hukkamõistmist. Nad võtsid tüdruku kinni ja panid ta kohtuniku ette, kes mõistis ta surma.  Rahvas määris tüdruku peast jalatallani meega ning jätis ta maha sinna paika, kus ta mesilasi meelitas enda lähedale. Mesilased nõelasid ta surnuks ja jultunud inimesed ei pööranud tähelepanu tütarlapse südantlõhestavatele hüüetele. Alles siis otsustas Jumal täide viia oma kohtuotsuse nende patuste inimeste kohta ja koos nende linnaga neid hävitada. Mida Soodoma rahvas oli teinud või pigem jätnud tegemata, et Jumal tahtis neid hävitada?  Haggadilised, see on suusõnalised pärimused ehk traditsioonid , mis seotud Toora ehk Seadusega, avavad meile palju võimalusi, mille abil koostada süütegude kataloog: külalislahkuse mitte osutamine, võõra eest mitte hoolt kandmine, ahnus, vargus, pettus, inimese kuritarvitamine ja ebainimlikkus. Aga, võib olla leidub Soodoma rikutuse tipp halastamatuses , mida ka pärimus Admahi rahva kohta esile tõstis.
Vahemehe rollis Aabraham, astudes Soodoma eest välja ,küsib Jumalalt väga tõsise küsimuse: "Kas te tõesti tahate hävitada õige koos õelatega?"  Nüüd võiks Aabrahami küsimust tõlgendada nii, et ta ei muretse õelate saatuse pärast. Kui väljendada täpsemalt, siis Aabrahamile teeb muret, et Jumala poolne õelate hävitamine toob kaasa olukorra, kus õiged on paratamatult kaaskannatajad, inglisekeeles „collateral damage.“ – „juhuslikult surmasaanud kõrvalseisjad“. Siiski, tõlgendamiseks on aga veel üks käsitlus , mida saab kaaluda: Õiged täidavad erilist funktsiooni Issanda halastuse majandamises, ehk osutamises, õigete ja õelate suhtes. Õigete kohalolek on katalüsaatoriks Jumala halastusele õelate vastu. Vaid kümme õiglast inimest hoiavad ära Kõigeväelise Issanda kohtuotsuse täideviimise. Muuseas, kume on see miinimum arv mehi, mida vaja selleks, et jumalateenistust pidada juutide traditsiooni kohaselt kogudusekojas ehk sünagoogis. Kümme kes Pühakirja loevad, psalme laulavad ja palvetavad.
Sellel põneval edasi-tagasi Aabrahami ja Issanda vahel kahekõnes kutsub Aabraham üles Issandat halastuse poole peale seisma. Jumala ja Abrahami vahel on leping ning sellest tulenevalt on Aabrahami roll olla paljude rahvaste isa, eeskostja. Ometi on siin punktis Aabrahami korduv apellatsioon Issanda halastusele seotud Aabrahami arusaamale sellest, kes Jumal on oma loomu poolest. Jumal võib vabalt otsustada mida ta tahab. Samal ajal palub ta Aabrahami ,kes ustav lepingule, Issandale olla õiglane ning kohtu kaalukausid kallutada halastuse kasuks, olla halastaja ning pikameelne. Nii aga Soodomal ja Gomorral ei lähe. Nad ei pääse. Jumala kohtuotsus sajab neile taevast kaela väävli ja tulena.
Kuidas siis Kapernaumaga?  Siin ei saa jätta nimetamata esimesel pilgul veidi varjule jäävat ülimalt tõsist momenti ,mis seotud Jeesuse enda kohalolekuga. Just Jeesuse kohal viibimise läbi saab selgeks, kes on kes ja milline saab olema kellegi osa igavikus, sest Tema on see Issand, kes toob valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimeste südametes olevad kavatsused. Traagiliselt ei andnud Kapernauma juhid ega elanikud Jeesusele au ega austust ning ei näinud, et Jumala poolt osutatud lunastus ja halastus on nende keskele ilmunud ja ilmsiks saanud igapäevases elus. Siiamaani on võimsatel ja isekatel inimestel raske alistuda end sellele, kelle Jumal on määranud valitsema maa üle ja kohut mõistma,  Jeesusele Kristusele.
Need, Jeesuse päevil, kes Kapernaumas rõõmusõnumit kuulsid ja imetegu ning tunnustähti nägid, reageerisid oma poolt, suure tõenäosusega, ükskõikselt. Jeesus heidab neile ette, et nad ei tee midagi. Meeleparandus nõuab muutusi - muutust südames ja eluviisis.  Jumala sõna suunab elu poole ja päästab hävingust - nii hinge kui ka ihu hävingust, nii üksik isiku kui ka terve kogukonna hävingust. Piltlikult öeldud terve linn hoitakse hävingust.
Kuidas siis meiega? Kui Jeesuse viha on suunatud patule ja kõigele, mis takistab meil Jumala tahet täitmast, kuidas on meie suhtumisega? Armastuses kutsub Jeesus meid üles oma elu pöörama tõe ja vabaduse, armu ja halastuse, õigluse ja pühaduse teele. Kas võtame Jeesuse üleskutse usu ja kuulekusega vastu või kahtluse ja ükskõiksusega lükkame selle tagasi? Parandage meelt ,sest Jumalariik on lähedal! 

Sermon for August 8th 2021 John 6:35.41-51
Reverend Gustav Piir, priest-in-charge.

Our Gospel reading today began with one of the most well-known “I am” sayings